Hariduse tulevik vastavalt ühiskonna arengule

Minu mõtted käesolevas postituses on inspireeritud Ettevõtlusraadio saatest „Tuleviku tehnoloogia ja haridus“, kus saatekülalisteks on Taxify asutaja, Martin Villig ja Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht, Triin Ploompuu.

Investoriteliidu raadiosaade “Ettevõtlusraadio”

Oma igapäevatöö näitel nii Eesti kui rahvusvahelises kontekstis kinnitavad nad minu veendumust, et haridus peab kaasas käima ühiskonnas toimuvate muutustega. See tähendab, et noored tulevad peale kooli lõpetamist ühiskonnas edukalt toime – leiavad majandusliku sõltumatuse tagava töökoha, suudavad julgelt silmitsi seista nii era- kui tööelus ettetulevate väljakutsetega ja neid ületada ning panustavad oma tegevusega Eesti inimeste heaolusse ja riigi arengusse.

Eesti noored huvituvad küll ärist ja ettevõtlusest, kuid Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Triin Ploompuu hinnangul ei osata alatai siduda ärivaldkonda teadmiste ja oskustega teistest valdkondadest. See tuleneb tõenäoliselt sellest, et koolides on hakatud tähelepanu pöörama ainevaldkondade vahelistele seostele alles hiljaaegu. Võin kinnitada enda näitel, et 2000ndatel ühes Eesti eliitkoolis me gümnaasiumis mõtestatud ainete lõimingust ei rääkinud.

Täna on tehnoloogia meie igapäeva lahutamatu osa ja saatekülaliste hinnangul muutuvad tehnoloogia areng ja innovatsioon tulevikus veelgi aktuaalsemaks. Üha enam kasvab seega vajadus inseneride ja IT eriala omandanud töötajate järele. Mis kooliharidust puudutab, siis Taxify asutaja Martin Villigi arvates on tulevikus programmeerimine üks kohustuslikest „võõrkeeltest“.

Kahjuks ei hiilga tänased noored oma IT-alaste oskuste ja teadmistega loodus- ja täppisteadustest sellisel tasemel, mida tööandjad tegelikult vajavad. Põhjuseks on Eesti õpetajaskonna vananemine, eriti kõne all olevates valdkondades. Kutsekoja uuring „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: haridus ja teadus“ (Mets U., Viia, A., 2018) toob välja, et iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja on ähemalt 60 aastat vana ja füüsikaõpetajatest on selles vanuses juba iga neljas.

Teise puudusena toob Ploompuu välja selle, et võrreldes teiste Euroopa riikide noortega, puudub Eesti noortel suur visioon ja seetõttu ka karjääriplaneerimise oskus. Oma nähakse vaid paariaastaste tsüklitena ning pigem terendab silme ees soov reisida ja maailma avastada, kui keskenduda väga fokusseeritult oma eesmärkide saavutamisele. Kas taoline hoiak “On vivra, on verra” (pr. k “Elame, näeme”) aitab neil kaugemas tulevikus jõuda oma unistuste tööni?

Traditsiooniliselt väga ainekeskselt ja paljuski õpetaja mugavustsoonist lähtuvalt õppelt peavad koolid liikuma õppijakeskse, tulevikkuvaatava õppimise ja õpetamise suunas, kus kooliharidus aitab arendada võtmepädevusi ja oskusi siduda uusi teadmisi olemasolevatega; lõimida erinevaid aine- ja eluvaldkondi; õpetada õppima ja probleeme lahendama ning tegutsema meeskonnas (Elukestva õppe strateegia 2020).

Spetsiifiliste ainealaste oskuste ja teadmiste kõrval on koolil ühe suurem roll üldoskuste nagu keelte-, analüüsi-, probleemilahendamis- ja meeskonnatööoskuse kujundamisel. Oluline on isiksusega seotud hoiakute kujundamine nagu avatus uuele, õpivõime ja paindlikkus ning oskus tehnoloogiat rakendada enda heaks. Koolide kaasajaga sammu pidamine eeldab aga suurt ümberõppimist ning kohanemist eelkõige õpetajatelt endilt.

Eesti tulevik on meie noorte käes!

Copyright © 2019 Allan Kaljakin. All Rights Reserved. | Simple Persona by Catch Themes