Kas Eesti tuleviku haridus on ebavõrdsust vähendav või hoopis suurendav?

Sellise intrigeeriva küsimuse viskas õhku professor Marju Lauristin oma inspiratsioonikõnes Eesti haridus- ja teadusstrateegia 2035 arutelul.

Üha enam räägitakse tehisintellekti (kunstaju) arengu võimalikust mõjust ühiskonnale, aga samas tõdetakse, et seda on väga keeruline täpsemalt ette ennustada nii nagu ei osatud 15 aasta eest ette näha sotsiaalmeedia tänast võidukäiku. Ühes ollakse aga peamiselt ühel nõul – üha olulisemaks muutuvad tulevikus inimlikud oskused nagu suhtlemis- ja meeskonnatööoskused.

Tuleviku kooli üks väljakutse on niisiis rinda pista sotsiaalvõrgustike võidukäiguga. Sotsiaalmeedia suhtluse algne eesmärk oli ärgitada inimesi omavahel rohkem rääkima. Täna on reaalsus pigem see, et noored suhtlevadki ainult võrgustikes ja väljendavad oma tundeid emotikonides ning tradistiooniline inimestevaheline silmast silma suhtlus on jäänud tahaplaanile.

Muutunud on ka õpetaja roll ja ootused õpetajale ning sestap on õpetajakoolitusel elukestva õppe kontekstis väga oluline mõju. Vaid järjepidevalt enda arenguga tegeledes on õpetaja võimalik kujuneda n-ö “õppivaks professionaaliks ja saamu pidada ühiskonnas toimuvate muutustega. Kui veel hiljaaegu olid ülikoolides aineõpetajate õppekavad, siis täna liigutakse õnneks ka õpetajate ettevalmistuses selles suunas, et õpetaja roll on pigem olla mentor, juhendaja, eestvedaja, coach… (heal lapsel mitu nime) kui pelgalt ainetundide läbiviija.

Oluline roll on ka lapsevanematel. Laudkonna arutelus tõdeti, et lapse kasvatamine algav lapsevanema kasvatamisega. Õppisid ju tänaste noorte vanemad hoopis teistes oludes. Võib-olla ajaliselt ei olegi see vahe nii suur, pigem on küsimus selles, et iga aastaga on muutused toimunud aina kiiremini.

Copyright © 2019 Allan Kaljakin. All Rights Reserved. | Simple Persona by Catch Themes